Härra Q kutsub kõiki lapsi kinno

Fotod: Arvo Iho. Rao Heidmetsa kogu / EFIS

 

Kas te „Kallist härra Q-d” mäletate? Seda toredat lastefilmi? Ei mäleta? Siis tulge kinno! Tartuff on arhiivist üles otsinud selle Rao Heidmetsa 20 aasta taguse lastemängufilmi ja näitab seda reedel kell 16 Athena keskuses täiesti tasuta.

Enne seda uurisime aga Raolt, kuidas see rõõmus ja värviküllane film valmis.

Just mängis raadio „Härra Q-d”, seda Olav Ehala vaat et lööklaulu, mis teie filmist välja kargas ja iseseisvat elu hakkas elama. Lastefilmidest on võib-olla ainult „Nukitsamehe” laulud veel populaarsemad. Filmi ennast pole kahjuks kuigi sageli näidatud ja ilmselt ei oska paljud laulu ja filmi kokkugi viia.

Kahjuks ei ole näidatud jah. Filmide levitamine ja tootmine on kaks täiesti erinevat tööd. Minu töö on teha. Levitamisest ei tea ma midagi. Maksumaksjal on õigus oma raha eest tehtud filmi näha. Arvan, et siin on süsteemis mingi viga sees.

Aga Olav Ehala muusika on tõesti hea, mulle ka väga meeldib. Ja see, et ta on hakanud niimoodi oma elu elama, on veel eriti tore.

Filmi väljatulekust möödub tänavu 20 aastat. Juba 20. Kas aeg on seda filmi silunud või vastupidi, muutnud tehtu suhtes kriitilisemaks?

Olen endiselt seda meelt, et kukkus välja päris hea film. Meil oli ka fantastiline filmigrupp, kes kõik askeldasid pühendunult parima tulemuse nimel. See oli tõeline tiimitöö. Meeletu entusiasm.

Millega Aino Perviku samanimeline jutustus teid omal ajal ära võlus?

Valusast, väga paljusid puudutavast teemast – lagunenud perekonnast –, oli Aino osanud välja võluda loo, mida andis positiivses võtmes esitada. Mulle meeldib suhtumine, kus ka kõige mustemas olukorras leitakse midagi head, koomilist või absurdset. Kui hoolega otsida, siis alati ju leiab.

1990ndate teisel poolel kuivas filmitootmine Eestis päris kokku, toona valminud pikad mängufilmid võib üles lugeda vaat et ühe käe näppudel. Kuidas õnnestus mängufilmimaailmas jalg ukse vahele saada?

1990ndatel oli mängufilmi tegemine veel Moskvas õppinud režissööride privileeg. Raha oli vähe ja filme tehti ka vähe. Seetõttu oli päris suur vastuseis, kui animataustaga iseõppinu välja ilmus. Käis võitlus igal rindel. Eesliinil ehk filmitegemisel püüdsin anda oma parima ja tagalas võitlesin pealekaebajatega.

Kuidas ma aga jala ukse vahele sain? Äkki õige ajastus, kui vaja oli just lastefilmi? Võibolla aitas seegi kaasa, et „Papa Carlo teater” (Heidmetsa 1988. aasta animafilm) võistles Cannes´is? Kindlasti aga väga tugeva käsikirja pärast. Perviku raamat on justkui loodud filmiks.

Režissöör Rao Heidmets kellaparandaja pisirollis.

 

Mis toonasest filmitegemisest meenub?

Mäletan, et oli kohutavalt põnev periood. Kuna eelarve oli väike (215 000 eurot – praegu korraliku 20-minutilise nukufilmi eelarve), oli kõigil grupi töötajatel mitme ametimehe töö kukil. Minul algas tööpäev nii, et tõusin vara, panin autole haagissuvila taha, võtsin linnast auto töötajaid täis ja sõitsin võtteplatsile. Võtteplatse oli palju. Mõnel päeval tuli liikuda mitme koha vahel.

Filmi vaadates tunneb kohe ära teie animaatori ja ka sürrealisti tausta. Mitte ainult selles mõttes, et kasutatud on animatsiooni, vaid ka episoodid on sageli lavastatud kuidagi nukufilmilikult, isegi ruumid on nõnda üles ehitatud. See mõjub värskendavalt, selline nihestatus.

Mul oli tehtud põhjalik storyboard ehk piltstsenaarium – nii nagu me nukufilmis ikka tegime. Seal oli üle 700 pildi. Paks raamat. Arvo Iho oli operaator ja kui ta seda nägi, küsis, kas ma hakkan multifilmi tegema või? Aga sellest raamatust oli mul kõvasti kasu, teadsin iga hetk, mida ja miks me peame filmima. Ka võttekohtadega ei hoidnud ma kokku. Neid oli uskumatult palju, töö käigus selgus, et see teeb elu olulisemalt keerulisemaks. Aga pärast jälle on huvitav sellist filmi vaadata.

Nukufilmis on teatavasti palju lihtsam oma fantaasiaid realiseerida, rääkimata sellest, et nukkudega on mugavam õiendada kui inimestega. Milleks üldse mängufilmiga mässata?

Praegu on juba raske anima- ja mängufilmil vahet teha. Enamus mängufilme on arvutis kokku pandud. Kogu näitlejatele lisatud maailm on enamjaolt animatehnikas valminud. Teisalt jälle on minu edukaim animafilm „Kaasasündinud kohustused” (mh võitis Ottawa animafilmide festivalil grand prix ja kvalifitseerus Oscarile) tehtud näitlejatega. Näha on, et mängufilm ja animatsioon lähenevad teineteisele mõlemast otsast. Ja see on väga huvitav.

Tõesti, nukud ei vaidle vastu ja teevad täpselt nii, nagu sa ise tahad, aga tulemuseks saad ainult enda fantaasia. Näitlejatega (inimestega) on huvitavam, tekivad arutelud ja vaidlused, mille tulemusena su esialgne idee kasvab palju lopsakamaks. Juba vanad eestlased ütlesid kino tehes, et mitu pead on ikka mitu pead.

Teil on väga toredad peaosatäitjad – Gabriele Guardado ja Kerti Viilas. Tänapäeval otsitakse lapsnäitlejaid üleeestilistel prooviesinemistel, sõelutakse läbi mitu tuhat last. Kuidas oli 20 aastat tagasi?

Meil oli tolle aja kohta võimas casting, mõnisada last. Käis palju toredaid särasilmseid tüdrukuid. Valiku tegemine oli keeruline, lisaks näitlejatele tuli tutvuda ka nende vanematega. Nad pidid lapsele toeks olema, sest võttepäevad olid pikad ja kurnavad, praegu vist enam nii ei tohiks lapstööjõuga ümber käia. Meil vedas, leidsime väga head tüdrukud.

 

 

Mida teevad Gabriele ja Kerti praegu?
Mõlemad saavad oma eluga kenasti hakkama.

Tallinna vanalinna pööningud on filmis erilisel kohal. Ei tule ette, et neid oleks mujal nõnda kasutatud.

Käis parajasti vilgas erastamine ja ärastamine. Veel oli võimalik mööda vanalinna pööninguid kondamas käia ja nad olid kõik kenasti räämas ja enamjaolt mitte kellegi omad. Vähemalt omanik ei teadnud veel, kui vahva pööning tal on.

20 aastat on terve põlvkond. Kas tänapäeva lapsed vaatavad „Kallist härra Q-d” teistmoodi kui 20 aasta tagused?

Usun, et mitte. Kuna filmi teema on igihaljas – kahjuks –, siis peaks see film kõnetama ka tänaseid vaatajaid. Mida aeg edasi, seda loomulikumalt suhtutakse purunenud peredesse. Vahepeal on tekkinud lausa uus mõiste – kärgpere. Kindlasti teeb selle praegugi vaadatavaks seegi, et film on lahendatud läbi tugeva huumori ja absurdi prisma.

Mõni aasta hiljem tegite veel ühe lühikese lastemängufilmi ja siis saabus tänaseni kestev vaikus. Kas sunnitud või sai aur otsa?

Kindlasti ei saanud aur otsa. Tookord tulid lihtsalt mõned head animafilmiideed, valmisid „Instinkt”, „Pärlimees”, „Kaasasündinud kohustused”. Need võtsid oma aja. Vahepeal oli aga võitlus mängufilmi raha pärast aina kasvanud. Üritasin küll Andrus Kivirähu raamatu „Sirli, Siim ja saladused“ ainetel filmile raha taotleda. Ei õnnestunud. Väga ei viitsi enam võidelda. Tahaks lihtsalt teha. Näiteks režissöörina mõnes suures mängufilmistuudios.

„Kallis Härra Q” linastub reedel kell 16.00 Athena Keskuses. Kõik Tartuffi linastused on külastajatele tasuta.